Mõtlesin, et annan endast natuke märku. Nii igaks juhuks, kui keegi kellega ma suhelda ei saa, peaks huvi natuke tundma, et mis ja kuidas ja miks...
Esmaspäevaga algas viimane ametlik koolinädal, sellele järgneb eksamite aeg, aga kui kõik õnnelikult sujub, siis saan ma järgnevad nädalad jalad seinale visata ja mõned hetked lihtsalt oma peast kustutada. Hetkel käib veel meeletu töötamine, mis iseenesest on hea, siis ei ole mul aega kurbi mõtteid mõelda või pahandust teha. :)
Nüüdseks on ka Eestisse jõudmise kuupäev paika pandud, ja need loetud päevad mis ma siin riigis veel olla saan ja seda ilma ja kultuuri nautida, hakkavad eriti nutuseks kiskuma. Iga päev postitatakse pilte ja pikki kurbi monolooge sellest, kui hea ja tore ja vahva kõik oli ja kuidas mitte keegi ei taha ära minna ja kõik juba kõiki igatsevad. Ka mina hakkan sellesse masendusse langema. Täna kooli jalutades mõtlesin, et see ongi viimane esmaspäev millal ma pean hommikul vara kooli poole tõttama, ise kella vaadates, et tund peaks juba ammu peal olema, aga kui kohale jõuan on tegelikus see, et mul tuleb veel oma korralik 40 minutit oodata, et mõni teine hingeline näole annaks. Ükskõik kui õudne ja piinarikas see ka poleks, on ikkagi kurb olla, et nüüd on/saab see läbi. Tuleb hakata hüvasti jätma inimestega, kes on kalliks saanud ja keda ma kunagi enam ilmselt ei näe, ja ka nendega keda loodetavasti KINDLASTI kunagi veel näen! Ja loomulikult ka nendega, kes pole kalliks saanud ja loodetavasti enam kunagi ei näe. :D
Enne Eestisse naasmist olen loomulikult otustanud kogu oma raha laiaks lüüa ja veidi veel ringi trippida, ma pole päris kindel, kas peaksin üksi selle matka ette võtma või mõne siit kaasa haarama, aga üks on kindel, juba paari nädala pärast ootab mind selline koht...
So on Monday started my last official school week, after that the exam period will start, but if everything goes well, then I can throw my feet on the wall and just enjoy the moment.
I have also fixed the date of my arrival to Estonia, and those few days in this country, that I still have, I have to take everything I can.
Every day someone posts pictures and long sad monologues how good and nice everything was, and how no one wants to go away and everyone miss each other already. And I'm going to fall into this depression also. Today, walking to the school I was thinking that this is the last time, the last Monday morning when I have to hurry to the school, looking at my watch and thinking that I am so late and the class has already started, but when I arrive I actually have to wait more 40 minute for others. No matter how painful it has been, it is still sad to go away. It is time to say goodbye to people who have been kind and good with me, and whom I probably will not see again but will miss a lot, and also to those people who hopefully, most definitely I will see again! And, of course, to those who have been not so cute and hopefully I will never see them. : D
Before returning to Estonia I have decided to destroy all my money and I will give myself a nice trip in Portugal. I'm not quite sure whether I should do it alone, by my self, or take someone with me, but one thing is for sure, in a couple of weeks, such nice place as in the photo, will wait for me! :P
Bye
