Gabriel's birthday

Eile tähistasime Gabrieli sünnipäeva! Rumeenia tüdrukud tegid koogi ja türklased ostsid särgi millele me kõik midagi peale kriitseldasime. Kook oli hea ja loodetavasti jäi meie parim mentor meie ideega rahule.
Mis mulle ikka endiselt ei mahu pähe on see, et kuidas saab siin pidu alata alles kell 2 öösel ja hiljem, mul on selle aja peale ammu igasugune fun tuju ära läinud. Leppisime siis eile kokku kõik, et saame kell 00 lobbys kokku ja lähme välja. Ma ei olnud üldse vaimustuses sellest ideest enam õhtul hilja, aga vedasin end ikkagi toast välja. Ootasime veel ligi pool tundi, et inimesed end sätiks ja iga minutiga tekkis mul ainult suurem tahtmine tuppa tagasi minna. :D
Lõpuks olime õues ja liikusime Artbarosse, jõudsime sinna umbes 1 aeg ja see oli täiesti tühi...nagu reaalselt null inimest oli. Istusime maha, kõik võtsid mingi joogi ja ma endiselt 'struggle'sin endaga, kas minna või jääda. Lõpuks olin ma nii numb, et pärast 15 minutit istumist ja oma telefoni 'scrollimist' otsustasin ära minna. Ilus on see linn öösel...vaatad kusagil kõrgelt mäe otsast kuidas tuled põlevad all linnas ja kõik on kuidagi 'blurry', aga samas nii võrratu. Ma ei jõudnudki kaugele üksi jalutada kui juba üks tuttav mu ülesse korjas. Ajasime natuke juttu ja liikusime tagasi Artbarosse..kell oli 2 saanud ja oh üllatust, inimesi oli korraga tekkinud nii palju sinna, et polnud ruumi isegi ümber pöörata. Otsustasin oma sõbrad ülesse otsida, kes end minu kui kaine inimese jaoks väga humoorikalt liigutada üritasid, sest iga kord kui nad tantsuliigutuse teha üritasid kõndis keegi koni käes neist mööda ja nad pidid peatuma. See oli eilse õhtu lõbusaim osa ilmselt kah. Kui inimesed lõpuks aru said, et selles kohas on ülerahvastatus täna õhtul otsustati minna kurikuulsasse kluppi, aga sellega minu üritus lõppes. Rändasin koju ära ja jutustasin niisama inimestega maast ja ilmast natuke.
Tänane hommik algas 'fail'imisega...läksin kooli kella 9ks, ise täiega väsinud ja siis saan teada, et tund hakkab alles 10. Okei!?! Puhkepäev siis! :D Kohe kohe lähen nüüd 'flashtripile' ma ei tea ise kah mida see tähendab veel, eks paistab.

Ka vanal inimesel on õigus pidu panna :D

Gabriel sai 18!

Klubi kell 1 öösel

Päikest
Piret :)

Happy independence day Estonia!

Ma armastan nüüdsest neljapäeva hommikuid! :)
Pole midagi paremat kui lihtsat üks hommik natukene kauem magada, ärgata rahulikult kuhugi kiirustamata, teha tass kohvi (mida ma Eestis olles tegelikult ei joonud väga tavapärastelt), avada arvuti ja vaadata paar osa mõnda naljakat sarja. Selle eest pean tänama muidugi oma poolatarist toakaaslast, kes loovutas mulle ühe oma veekeetjatest.
Täna liigun kooli alles pärast lõunat ja saan hommikul lihtsalt lõõgastuda ja iseendale aega anda. Kirjeldamatu tunne, sest viimasel ajal tunnen end veidi nagu orav rattas. Hoolimata sellest tean koguaeg, et mu koolitöö ootab mind...
Aeg läheb siin tegelikult linnulennul, alles see oli kui ma tulin ja juba olen peaaegu neli nädalat siin veetnud.
Põhimõtteliselt veedan kogu oma aja koolis... :D aga teisipäeval tähistasime Eesti sünnipäeva. Nüüd kus teine eestlane on oma kutiga korterisse kolinud, korraldasid nad soolaleivaka ja ühtlasi tõstsime klaasid Eesti terviseks ja sõime kooki! Väga tore oli! Pärast seda läksime üle tee olevasse Artbarosse, kus oli disainerite pidu, veetsime seal tunnikese ja hoolimata sellest, et siinsed peod algavad alles kahe ajal, liikusin ma juba kolme paiku koju.
Eile oli jälle kool ja õhtustasime osadega meie lemmikus lasanje kohas. Tegelikult on see väga veider, kui meil arvatakse, et õhtusöök on 18 ja 19 ajal, et see on normaalne ja nii...siis siin olevad inimesed õhtustavad tegelikult alles kell 22 õhtul ja see on reaalselt reegel isegi, kui nii võiks öelda.
Hiljem tahtsid paljud karaoket laulma minna, aga ma kustusin juba kell 00 ära ja ärkasin täna nii hea tundega tänu sellele.

Palju õnne Eesti!

Piret

Porto trip

Ma ei tea kuidas minul koguaeg nii kiire on, aga lihtsalt on, koguaeg... ärkan, lähen kooli ja kui kella vaatan üks kord, siis ongi jälle õhtu käes.
Igatahes, nädala päevadel tegelen haige olemisega ja kooliga ja sel nädalavahetusel käisime ESN-iga Porto tripil. Teen väikese ülevaate sellest ja lisan mõned pildid ja ongi jälle aeg otsas.
Ah jaaa, ühtlasi saabus millalgi eelmisel nädalal eestlase austraallasest kutt siia, nemad elavad nüüd korteris ja ühel õhtul tõesti oli natuke aega ja käisime mägedes 'hikimas'. :) Võrratu, ühel hommikul lähen ma sinna kella 6 aeg juba, see saab võrratu olema.

Porto
Hommikul (21.02) alustasime 7.30 sõitu Covilhast, Polo IV (üks ülikooli majadest) eest ja nagu juba harjumuseks on saanud, ootasime hilinejaid oma 30 minutit kindlasti ning lõpuks algas ka sõit. Tol hommikul oli maailm meeletu, olin taas pealpool pilvi ja see vaade on lihtsalt nii hingemattev. Eelmisel õhtul olin mina rahulikult kodus, aga nii mõnigi tuli otse peolt bussile ilmselt. :D
Sõit kestis 3 ja natuke peale tundi. Viskasime asjad hostelisse suvalisse tuppa ja saime aega, et süüa otsida. Õnneks oli poolatarist toakaaslane mind juba eelneval päeval kaardi ja vajaliku infoga varustanud, seega meie sõime tol korral türgi kebaabi, mis oli hea, odav ja kiire. Kell 2 pidime mingis metroo peatuses kõik jälle kokku saama, aga nagu arvata oli, on pool tundi hilinemist täiesti okei, isegi kui on aja peale minek! Sel hetkel hakkas küll see mind juba kergelt närvi ajama. Edasi liikusime ilusa valge atraktsiooni rongiga Porto maailmakuulsasse port veini mõisa Real Companhia Velha, sõit sinna oli täitsa lõbus, aga mu halb tervis ei lasknud mul seda väga nautida ja põrnitsesin niisama omaette. Veinimõisas ma lihtsalt ignoreerisin kõiki ja olin omaette. Mõis ise oli super! Mulle on alati sellised asjad nii kohutavalt palju meeldinud, kuulasime ajalugu ja vaatasime veinikeldrit ja kuulasime tootmisprotsessist lugusid ja siis saime ka maitsta natuke. Ilmselt proovisin esimest korda elus ka valget portiveini. Port vein on Portugalis ülimalt populaarne!
Pärast seda tegime selle sama rongiga tervele linnale tiiru peale, mis võttis terve igaviku...Tuur lõppes praamisõiduga Rio Douro jõel. See oli nii meeldiv, rahustav, pean siiralt tunnistama, et armastan Porto linna seni nähtud linnadest enim. Nii kompaktne, aga samas nii eriline ja ilus paik.
Õhtuks läks mu tervis veel halvemaks ja silma lõi korralik põletik, õhtusöögil olin ilmselt kõige õnnetum ja pahuram inimene... Silmad olid verd täis, selline pilk nagu nutaks juba 10ndat päeva järjest, ja silmad olin nii valusad nagu miljon liivaterakest oleks sees... :( Kui kõik teised läksid Porto ööelu nautima, siis mina läksin hostelisse ja üritasin üle valu lihtsalt uinuda. Öö möödus ilmselgelt raskelt, sest valus oli silmi puutuda isegi.
Pühapäev oli meil omal ''avastamise'' päev. Alustasime vanalinnast, kirikutorni vallutamine ja muud jutud ning lõpetasime Porto kõige kaugemas tipus - ''maailmalõpus'', seda kohta nimetatakse reaalselt nii ja kui ma ei eksi, siis on võimalik Portos selline sertifikaat isegi selle eest saada, kui oled seal ära käinud. See oli väga tore, kui mu tervis nii halb hetkel poleks, suudaksin ehk rohkem nautida ja rõõmu tunda asjadest, hetkel suudan ainult viriseda. :D Eriti keeruline on see, et inimesed mu ümber on nii hoolivad ja murelikut ja koguaeg küsivad, et mis mul viga ja kas kõik korras jnejne. Ja ma ei tea mida neile öelda...ma üritn ju head nägu teha, aga suhteliselt raske on sellises konditsioonis. Ma siiralt loodan, et varsti läheb paremaks. Kuu aja pärast peaks siin suvi kah algama, ehk siis on soem ja ilusam ja lihtsam natuke.
Kool on ka väga stressirohke, vähemalt minu erialal. Teised erasmuslased räägivad koguaeg, et nad ei pea koolis käima ja ainukesed ülessanded on esseede kirjutamine, tõesti lihtne võrreldes minuga. Minul on hulgi koduseid töid ja lisaks mitu projekti ja grupitööd jnejne. Mine lolliks tõesti! Keegi ei võta mind koolis kui niinimetatud erasmustlast vaid korralik tamp käib. Kahjuks see keelebarjäär teeb asjad ka jube raskeks, seega ma ei hakka siin ilustama midagi, reaalselt on raske, senimaani vähemalt.

Mägede vallutajad

2 eurot! :D :P

Pealpool pilvi

Porto

Turistirong veinimõisa

Kodu kelder

Valge port ja punane port

Testing one two

aastast 1970

Piret

Goddess

Laupäeval, kui oli sõbrapäev, siis oli teatud eliitseltskond kutsutud õhtusöögile ühe fotograafi juurde ja ma ei tea kuidas minul õnnestus sinna üritusele saada, aga peaks mainima, et väga väga tore oli. Sain kohalikku portugali noormeeste enda tehtud toitu maitsta, kodus valmistatud veini juua ja keelt õppida, kui seda nii võib nimetada. :P
Pühapäevane päev oli kõigile natuke raske, sest nagu arvata võib ei ole koduvein kunagi kedagi alt vedanud! Sellest hoolimata suutsime tüdrukutega ennast lõunaks voodist välja ajada ja liikusime kooli lõunale. Toit oli nagu ikka meeldivalt hea. Pärast seda jalutasime mööda linna ja meiega oli selleks ajaks liitunud ka Gabriel, kes näitas meile vingemaid kohti, käisin apelsiini vargil ja tegime niisama pilte. Õhtu lõppes sel korral täiesti vaikselt, kuigi mu unerežiim liigub siin omasoodu ja tegin poole kolmeni kooli asju hoopis.
Esmaspäev oli tore koolipäev, mul on ikka ülimalt vedanud osade klassikaaslastega ja ma ei tea kuidas nad üldse viitsivad nii palju minuga vaeva näha. Igatahes, saime veel ühe projekti juurde ja ilmselt tuleb siin üks kõvem õmblemine maha pidada varsti. Lisaks peame suure uurimuse tegema 'scottish kilts'ide kohta ja väga arusaamatuks jäi jälle see, et kuidas, miks ja mis...aga sel korral isegi kohalikele õpilastele, nii et veel on aega. Käisime veel muuseumis ja varsti oligi õhtu käes ning hakkasime Jaanaga end karnevaliks valmis sättima. Teemaks oli god ja goddess, kuna kõigil oli igasugu nodi ja mina ju tulin põhimõtteliselt siia tühjade kätega, siis ei olnud mul võtta oma kohvrist lendlevaid asjandusi...tuli lasta oma fantaasial lennelda ja tegin endale kostüümi oma voodilinast. Vaesed ajad ja ellujäämisinstinkt ning ka asjade viimasele minutile jätmine (portugallaste moto) on mu meeltele rohkem avardumisruumi loonud ja suudan end tõugata olema natuke kreatiivsem, mis on väga üllas tegelikult. Õhtu jooksul valiti ka parima kostüümi asindajad..milleks kujunesid osad erasmuslased, kunagi vb näeb sellest pilte kah. Võitjad said tasuta alkoholi...

Food!

God

Goddesses

Best girl

Piret

Head sõbrapäeva

Lisan mõned pildid toimunust:

Selline nägi välja ''urgas''

Birras Bar

Kooli lõuna (2,70 euro)

Eestlased teevad eurodinneri jaoks võidukooki! ja sissetungija?! :D

Võidu kook! :)

Vinget tänavakunsti

Mina apelsiini vargil :P Nii nämmad

Seega nagu aru on saada, siis mina ja Jaana võitsime eurodinneri desserdi ! Esimesed eestlased, kes seda suutsid. Lisaks sellele veetsin oma sõbrapäeva täna Jaana ja Sansianaga koos mööda linna rännates.

Piret

Welcome week

Uskumatu, kui kiireks on vahepeal läinud, vabandused, et olen huvilisi teadmatuses hoidnud...kui alguses oli koguaeg igav, siis nüüd on nii kiire ja nii palju teha koguaeg, et tahaks lausa mitu korda päeva jooksul öelda 'stop', et natuke puhata.
Teen siis kiire lühikokkuvõtte asjadest ja ruttan oma tegemisi edasi tegema!
Esmaspäeval (9.02) algas erasmus 'welcome week' ja sellega kaasnes hulgaliselt üritusi ja tegevusi ja kõndimist loomulikult. Toimus ühtlasi ka esimene tutvumispidu 'bar Academicos' ja järgmisel hommikul olime teise eestlasega kokku leppinud, et lähme hommikul kohe kooli asju uurima, aga meie niinimetatud kordinaator oli tol hetkel hõivatud ja sisustasime oma aega hoopis
ostukeskuses rämpstoitu hommikusöögiks süües. Lõpuks siiski jooksid asjad paika, ta tegi meile kiire ülevaate asjadest, kus-mis on, printis meile portugalikeelsed tunniplaanid ja ülejäänud jäi meil endal avastamisrõõmuks. Suhteliselt palju aineid on meil eraldi Jaanaga, seega saan ainult enda taibukusele ja mälule loota! :D Juba esimesel õhtul sain ma selge pildi, millised peod ja inimesed siin on..suhteliselt rõve kohati, sest inimesed suitsetavad absoluutselt igal pool, mõni isegi voodis ilmselt ja pärast esimest üritust haisesid mu riided nii kohutavalt, et tahtsin kõik põlema panna. Tol õhtul tekitasid draama türklased, kes hakkasid keset pidu üksteise peale karjuma, kuna nende kõige pisem liige otsustas oma mentorit musitada natuke. Naljakas lugu tegelikult, aga ilmselt on asi nende kultuuris, et kes on kambas kõige vanem, see kaitseb nooremat...vms. Kuigi kõik on täiskasvanud inimesed ja peaksid endale ise aru andma, mida, miks ja kuidas nad teevad.
Teisipäeva õhtuks oli meile määratud juba järgmine üritus - 'pubcrawl', mis tähendas seda, et me olime jagatud võiskondateks ja pidime võidu mööda linna erinevates paarides käima ja võidu erinevaid alkohole jooma. Meie võiskond võitis! Jeeei! :D Minu võiskonnas oli Gabriel ja türklased, eesti tüdruk oli endiselt kodus ja sõi tablette.
Pidu lõppes meie kodu lähedal olevas Birrases, pärast seda neli tundi und ja hommikul 9ks kooli. Väsimus hakkas juba kergelt tunda andma ja kool ei ole kah just meelakkumine nagu enamus inimesi arvavad, et tuled erasmusega ja siis on elu kõik lust ja lillepidu, või siis on asi lihtsalt minus, et ma olen nii kohusetundlik. Üldse tundub, et mina ja teine eestlane oleme hetkel ainukesed, kes koguaeg kooli lähevad ja asja tõsiselt võtavad.
Kui natuke täpsemalt kirjutada 'pubcrawlist', siis algas see kusagil mega kauges mäeotsas asuvas urkas, mida ma ausalt ei nimetaks kuidagi teisiti. Seal ootasime umbes 2 tundi, et kõik koguneks ja esimene võistlus oli viis õlut järgemööda juua ja peale pits nende kohalikku jooki 'bagaço't. Sellele järgnes järgmine urgas ja nii edasi, kuni jõudsime viimasesse baari, mis lõpuks ometi nägi välja inimlik, kui nii saab öelda. Kõikides eelnevates istusid õllepudelitega suitsetavad vanamehed ja lugesid ajalehte või vaatasid niisama kuidas elu kulgeb ja mis kõige imelikum, siin pole vist mitte ühtegi baari kuhu lapsed ei tohi minna, sest neid oli nagu seeni pärast vihma.
Kolmapäeval ma esimestesse tundidesse ei jõudnud, sest need oleksid pidanud olema praktilised tunnid, aga ma pole veel teoorias käinud ja otsustasin, et magan natuke ennast tervemaks. Kooli jõudsin kella kaheks ja see oli mu esimene ametlik tund. Comunicacao de Moda e Portefolio - ausalt see tund tundus nii huvitav, aga ma ei saanud mitte midagi aru mis räägiti. Õnneks istus mu kõrval üks imearmas tüdruk, kes tõlkis mulle peaaegu kõik olulisema ja tänu sellele sain vähemalt teada, mis mind ees on ootamas.
Õhtul toimus 'dinner' ehk kõik erasmuslased, kes 10 euri maksid said minna 'Artbaro'sse õhtusöögile. Pilte ma sellest ei teinud, sest olin jälle liiga näljane. :D Aga portugalis on selline tore joomismäng, et iga kord kui paremasse kätte oma klaasi võtad hakkavad nad laulma ja siis peab põhjani jooma. Kui joomist alustad valel ajal, siis tuleb uus laul ja peab jälle põhjani jooma! jnejne. Ühesõnaga, see oli lõputu joomisralli ja iga asja jaoks oli uus laul, aga tundus, et mentoritele läks see eriti peale, need karjusid ja laulsid kõige kõvemini!
Neljapäeval alustasin kooli jälle kell 9 ja esimene tund oli mul teise eestlasega koos, seal pean juba kodutöid tegema hakkama, mis on natuke arusaamatu, mida ja kuidas täpsemalt. Ülejäänud päeva ootasin ja passisin ma lihtsalt tühja, aga kuna olin oma arvuti koju jätnud, siis kulutasin telefoni akut ja kui mul hakkas kell 14 järgmine tund, mis kestis kolm tundi ja oli täielikult portugali keeles, pidin ma seda kõike reaalselt kuulama ja lihtsalt tühja pilguga kaasa noogutama. Kahjuks ei ole see keel üldse mitte kerge ja ei taha mulle üldse niisamalihtsalt külge hakata. Õhtul olin nii väsinud, et sõin ja üritasin natuke kirjutada, aga ei õnnestunud üldse. Oli rahulik õhtu!
Reede - täna - hommikul läksin 'fashion buisness'isse (Negocio e Producao de Moda) ja üllatus üllatus...kõik oli jälle portugali keeles, ma ei tea kuidas või mis selles aines üldse saama hakkab, aga õnneks olid mõned kursaõed nii lahkelt valmis mulle asju tõlkima, et ilmselt pean hakkama neid piinama. Lisaks on nad mind veel ühes teises aines juba oma gruppi võtnud ja ma isegi ei ole selles tunnis veel käinud, nii toredad noored! :) Täna peale kooli arutasimegi natuke, mis meie projekt on ja noo ausalt...selline tunne, et kõik on nii keeruline ja raske siin, aga ehk suudan kiiresti sisse elada.
Täna õhtul toimub 'eurodinner', tähendab, et kõik rahvused teevad oma lemmik toitu või lihtsalt midagi erilist ja meie teise eestlasega koos otsustasime teha küpsisetorti sel korral. Eks näis mis saab...üritan homme lisada pilte ja kirjutan kuidas õhtu läks.
Olge tublid!

Piret

Party takso ja draama no1

Aeg läheb juba päris kiiresti siin, märkamatult on elu joonde jooksnud, vähemalt mingis mõttes ja tunnen juba asjadest rõõmu isegi. Kooli kohta pole veel midagi selgunud, tean vaid seda, et esmaspäeval on meil mingi tutvumisüritus erasmuslastega ja sellega mu teadmised piirduvad hetkel. Vahepeal olen käinud paaril korral mägedes turnimas ja jooksmas üksi, mis on ausalt lummav ja võrratu, lihtsalt kirjeldamatu, ning tänu sellel hakkab linn juba kah täiesti selgeks mulle saama.
Üleele kohtasin ka eesti neiut, kes siia jõudes jäi päris raskelt haigeks ja käis täna hommikul haiglas lausa. Kirjutati talle hunnik rohtusid, aga nüüdseks on palavik alanenud ja kõik saab korda.
Eile oli esimene tõeliselt huvitav ja lõbus päev. Sain tuttavaks mitme türklanna ja türklasega, kellega koos käisime odav-hiina poes ja valmistasime koos hilist hommikusööki. Üks poisest oli kaasa võtnud kitarri ja peale sööki me lihtsalt mängisime pilli ja laulsime kõik koos. Õppisin ühe türgi keelse laulu isegi selgeks. Türklased tunduvad kohati vaimustuses minust, et mu hääldus nende keelega on nii perfektne, aga see tuleb lihtsalt sellest, et meie alfabeedis on ö, ü ja ä sees... Kuigi nad ise väidavad raudkindlalt, et telefonis suudaksin ma nad vabalt ära petta kui kohalik, kes kõneleb nende keelt. :) Ilmselt saangi siin selgeks enne türgi keele kui portugali oma. Aga üli toredad inimesed, koguaeg pakuvad süüa ja tahavad aidata..olenemata kas nad üldse teavad inimest.
Hiljem, enne õhtusöögi valmistamise alustamist, liitus meiega ka uus rumeenia tüdruk, kes millegi pärast meenutab mulle nii väga midagi eestlaslikku ja igakord kui ma hakkan temaga rääkima, siis tahaks teda eesti keeles kõnetada. Kummaline.
Igatahes, liikusime poodi..mina, rumeenlanna, kaks türklast ja Gabriel. Otsustasime minna jala kuigi oli suht tuuline ja jahe. Mängisime teel olles huvitavaid äraarvamis mänge, tegime nalja ja õppisime niisama erinevaid rahvuseid tundma. Lõpuks ometi tundsin ma, et olen õiges kohas ja see ongi see mis mind huvitab ja köidab. Nagu ikka, ei vajanud ma poest eriti midagi, peale kastitäie õlle :D, mis maksis vaid 6 eurot (20x25cl). Väiksed pudelid küll, aga kuuldes, et türgis maksab üks pooleliitrine õlu 13 eurot, siis tundus see nagu tasuta saadud.
Tagasi tahtsime bussiga tulla, sest kutid ostsid kaks kasti õlut, minul oli üks kast, lisaks oli rumeenlannal 5 kotitäit asju ja jala oleksime tulema jäänudki. Aga nagu arvata võis, siis me bussile ei jõudnud ja järgmiseni oli ligi 50 minutit ootamist. Leppisime siis kokku, et võtame takso, aga 'oh snap' meid oli ju viis. Ma olin juba täitsa murelik, aga igati valmis jala mäkke ronima, et teised võivad taksoga minna ja selleks hetkeks kui mina jõuan oleks toit juba valmis olnud. :D Mida ma aga ei osanud oodata, oli nende huvitav süsteem siin, nimelt sõidavad mööda linna ka taksobussid, kes korjavad erinevad seltskonnad ja inimesed ühe takso peale ja panevad järgemööda siis maha. Taksojuht peab vaid teadma, kus peale ja kus maha tahad minna ja sellest kujuneb hind. Niisiis, viskasime oma kraami pagassi ja istusime bussi tagumisse osasse ja siis algas alles tõeline ralli. Kui juba esimesel õhtul sain tavalise bussiga sõites kerge peapöörituse ja nähes kui ükskõigselt ja hoolimatult see juht mööda neid imeväikseid ja käänulisi teid kihutas, siis mõtlesin, et midagi hullemat küll ei ole, aga võta näpust, ehmusin peaaegu igal korral, kui tundus, et nüüd paneme matsu ja hoidsin nii kõvasti oma istmest kinni, et mitte teistele otsa veereda. Mis muidugi selle kõik lõbusaks tegi oli see, et taksojuht keeras raadio nii valjuks, et me keegi ei kuulnud, mis kõrvalistuja parajasti rääkis ja nii me lihtsalt kisendasime kõik kooris kaasa laulda (ilmselt oli tegemist One Republicu plaadiga) ja naerda. Hakkasime seda taksot kutsuma 'partybus', see oli tõesti tore seiklus. PAC-i ees meid maha visates jagas see sõbralik kiilakas vennike meile kõigile veel visiitkaardid ja ütles, kus tol õhtul parimad peod on. Naljakad inimesed ikka. :D
Kell oli tolleks hetkeks juba 22 saanud ja meil oli ainult tunnike aega süüa teha. Kummaline oli istuda ja lihtsalt pealt vaadata, kuidas lahke pererahvas jälle süüa tegi, kaks türgi poissi valmistasid meile (meid oli ligi 10 inimest) pastat, kana ja ubadega. Ülim! Ma polnud juba nii ammu midagi normaalset süüa saanud ja see viis tõesti keele alla. Türklased ikka oskavad süüa teha!
Õhtu lõpetuseks tegime jälle kohustusliku tee ringi ja sõime õunapirukat, ning head inimesed nagu need türklased on, üritasid parandada Gabrieli tuju, sest nagu ma aru sain, on siin nüüd esimene erasmuse draama kah ära toimunud. Ma väga ei hakanud ennast sellesse segama, aga tegemist on mingi tüdrukuga, kes tundub vaimselt natuke ebastabiilne ja käitub mentoritega hüsteeriliselt, neid koguaeg vahetada tahtes ja nendega ebaviisakalt käitudes. Ma ei teagi kas siis tähelepanu otsides või lihtsalt on tal midagi katki. Aga see polegi oluline, me lihtsalt hakkasime siis võrdlema, et ka mina ei ole oma mentorit, peale selle korra kui ta mulle rongi vastu tuli, kordagi rohkem näinud, aga kui aus olla, siis see ei heiduta mind ja mis peamine, ma ei ole üldsegi mitte ainus. Aga sellest hoolimata aitab Gabriel meid kõiki, ükskõik mis küsimus või mure meil on. Ja tegelikkuses tulimegi me siia selleks, et ise üksi, omapäi ja iseseisvalt hakkama saada.

'Taevatrepp'

Ühikas (PAC)

Minu esimene õlle siin

Tänahommikune jooks

Päris võhmale võttis :D 

Leidsin jalkaväljaku kah ülesse lõpuks! Mäe otsas! ;)

Poes müüakse selliseid asju kah...ei julge proovida :P

Õhtul

Piret

Elan vaikselt sisse

Nonii..täna on jõudmas õhtusse teine päev siin linnakeses.
Jalad on eilsest jalutuskäigust kergelt väsinud ja lihased on ühe päevaga juba korraliku treeningu saanud.
Eilne päev algas mul varakult, sest võõras koht ja kuidagi väga kõle mu jaoks, ei suutnud üldse magada. Tuul ulgus nii kõvasti mu akna taga, et ma hakkasin korraks isegi juba kahtlema, kas see on ikka tuul või realselt hundid?!
Sain kell 11 oma mentorite Gabrieli ja Andrega kokku, kellega pidin kooli minema. Meiega liitusid veel kaks brasiilia neiut, kes nagu selgus, ei räägi peaaegu mitte üldse inglise keelt ega saa aru midagi ja nii ma siis lihtsalt kulgesin kaasa, kuulates kuidas kõik omavahel portugali keeles jutustasid. Kooli viis järjekordne käänuline tee mäest ülesse ja alla, nemad ütlevad, et see maa on lühike..kui ma eestis ütlesin, et käin jala koolis ja see võtab 30 minutit aega, siis juba vaadati mind imelikult, kujutage nüüd siis ette, et ma kõnnin 30 minutit mäest ülesse ja alla mööda ime pisikesi ja kitsaid tänavaid?! Ja nad ütlevad, et see on lühike maa. :D Igatahes, kooli nägin tol hetkel ainult hetkeks, kirjutasin mingile paberile alla ja juba liikusime edasi lihtsalt linna avastama. Mega jahe oli minu meelest. Mul oli pusa ja mantel ja sall ja...nähes brasille, kes olid ainult kampsuni väel, otsustasin mütsi mitte pähe panna. Ma ei tea, kuidas nad suudavad, ise on põhimõtteliselt soojalt maalt ja ma peaks just selline karge ja karastunud olema. Kui hommikul oli veel üpris jahe, siis tuulest hoolimata oli päikese käes võrratu ja kirjeldamatult mõnus. Seisin lihtsalt ühe koha peal pool tundi, silmad kinni ja imesin seda energiat ja D vitamiini endasse. Ma ei suuda sõnadesse panna seda, kui kaua ma olen oodanud, et hommikul silmad avades näen ma päikest!
Aga nagu ikka, kõik teed viivad lõpuks kaubanduskeskusesse, mis tegelikult on jala umbes 5 km kaugusel ühikast (PAC - minu ühika lühend), kuigi nemad väidavad, et see on umbes 3 km. Mul polnud midagi osta vaja ja ootasime pm brasillide järgi, kes otsustasid tagasi minna taksoga, meie läksime jala. Tagasi tee oli aga mäkke ronimine ja alguses tundus päris suur katsumus. Poolel teel läks Andre meist eraldi oma kodu poole. Kui ma Gabrielilt uurima hakkasin rohkem kooli kohta ja söökla, raamatukogu või muude asjade kohta, siis otsustas ta mulle näidata neid kõiki kohe. Olin tegelikult üli väsinud juba sellest ronimisest, aga mõtlesin endamisi, et kui ta korra mulle need ära näitab, saan edaspidi üksi uudistada. Ma pole sellest süsteemist päris täpselt aru saanud, aga ülikoolil on vähemalt 9 või 10 erinevat maja, milles õppetatakse erinevate erialade aineid. Minu maja hakkab olema nr 9 ilmselt, sest see peaks olema engineering department, aga tont seda tegelikult teab. Sisse astudes tundus see nii ilus, seinad olid kaunistatud jälle kahhelkividega, mis nägid seal täitsa kenad välja, aga mida edasi, seda lõputum see maja tundus ja mida kaugemale ma liikusin, seda valgemaks läksid seinad ja seda rohkem meenutas see mulle haiglat. Kuuldavasti ei ole just enamik õppejõude kah altid inglise keeles kõnelema, seega saab raske olema, olen end juba vaimselt sellele tasandile viinud. Õnneks oli Gabrielil kõht tühjaks läinud ja läksime ühte nendest mitmest kooli sööklatest. Igas majas on vist oma, aga too asus raamatukogu all ja seal pidavat parimad toidud olema. Ma sellest kahjuks pilti ei teinud, sest olin liiga näljane. Aga toit maksis ainult 2.70 eurot ja selle eest sai supi, prae ja magustoidu. Praad on neil siin natuke naljakas..sest nad panevad nii riisi kui ka friikaid mõlemaid ühele taldrikule, siis sinna juurde liha või kala (ma sõin mingid kala laadset asja vist) ning siis sai veel juurde salatit valida. Magustoit on puding või puuviljasalat. Arvestades seda, et viimased kolm päeva oli mu igapäeva toit olnud kaks võikut ja müslibatoon, siis tundus selline ports minu jaoks tappev ja seda see tõesti oli ka. Ägisesin ja kägisesin kui sealt sööklast välja roomasin, aga nähes neid mägesid, mille otsa pidin kohe ronima hakkama, taandus mu täiskõhu tunne normaalsustasandile ja olin valmis need kalorid ära põletama. PAC-i jõudes olin nii väsinud, sest olin magamata ja lihtsalt 17 km mägedes trippinud, aga veider tundus kuidagi kell 16.00 juba unne minna ja nii ma siis võitlesin endaga, tehes mitte midagi kasulikku ja tuju läks kah nii mustaks kuidagi päeva lõpuks.
Selle eest sain täna öösel juba natuke paremini magada ja hommikul ärgates päiksega oli palju tervem tunne. Kirjutasin Gabrielile, et kas ta viitsib minuga panka tulla. Jaaaa, suutsin täna olla nii asjalik, et tegin endale pangakonto. Naljakas ikka vaadata, kuidas siinsetel inimestel töö käib või õigemini, kuidas ei käi. Näiteks, kui ma tulin ühikasse, siis see tädi, kes lepingut tegi, tegeles koguaeg kõrvaliste asjadega, jutustas ja pläkutas niisama, selle asemel, et ma oleks lepingu saanud vormistatud vb 20 minutiga, kulus meil vähemalt tund selleks. Ja täna pangas...täpselt sama moodi, ainult et meil kulus lausa 2 tundi seal. Nad võiksid siis küpsist ja teed kah pakkuda selle pläkutamise kõrvale, see oleks nii tore neist. Aga üldiselt on väga toredad inimesed...see noorhärra seal pangas räägis Gabrieliga näiteks oma koolist ja õpingutest, samal ajal muidugi üritas minu ankeete täita, siis räägis veel, et nad ikka ei tea mitte midagi eestist, kus see on ja miks ja mis jne. Lõpuks sain isegi teada, et tal on samal päeval sünnipäev kui mul, nägin nende id-kaarte ja siis logis ta veel oma interneti panka kah sisse, et näidata mulle kuidas asjad käivad ja ikka kindel olla, et ma kõigest aru sain. Ära saatis ta meid väga lahke naeratusega ja pean sinna varsti tagasi minema, kui mu pangakaart on tulnud, et seda aktiveerida. Ehk olen selleks hetkeks juba saanud ka telefoni numbri endale, mida koguaeg siin vaja igalpool läheb.
Pärast panka käisime mingis odavas hiina träni poes, sest ma otsustasin, et kuigi mulle pole veel kohale jõudnud, et veedan oma järgnevad pool aastat siin, siis pean selle olemise kuidagi kodusemaks tegema, muidu see vangla tunne jääbki minuga ja mind painama. Ostsin endale täna vaiba (5 euri) ja pakkisin oma asjad kohvrist lõpuks välja ja peaks mainima, et juba hakkab täitsa looma. Ehk isegi harjun ära siin kunagi. Ilmselt pean varsti sinna poodi tagasi minema ja muretsema mingi poti või asjanduse endale, et süüa teha, kuigi ma kahtlen, et see nii pea juhtub, lihtsalt täiega tee või sooja puljongi isu on, aga kannatan ära veel.
Ah jaa, hetkel on 8 kraadi sooja ja imeilus päikseline ilm, plaanin täna ka väikese jooksutiiru teha. :)

Lisan ka mõned pildid

See on suhteliselt ülikooli lähedal...seal kusagil all on linnaraamatukogu ja kusagil veel kaugemal on kaubamaja

See kollane maja mis siin keskel on, selle taga seal kusagil mäe peal kaugel on PAC

Sain täna teada, et PAC asub kaardil vasakul üleval nurgas (selle punase NESW märgi juures) Estrada do sineiro tänava tipus... Ülikooli osad majad on seal kus vasakul ääres on kollased alad

Selline näeb välja nende piim. Nad müüvad seda nagu mahla, lihtsalt riiuli peal, tont teab kui kaua see seal seisab ja ausalt, see maitseb nagu piim, mitte veega segatud ega mitte midagi kummalist. :D

Sassis ja kõle 'vangla' tuba :D

a espera do lobby

Seal peaks keegi vist süüa tegema...

ja siin peaks keegi sööma

Ja siin hakkab juba elu käima :P

Päike paistab ja 8 kraadi :)

Lisaks kuulsin täna veel uudist, et mingi eesti tüdruk peaks täna õhtul siia tulema...mul polnud õrna aimu kah. Ootame ja vaatame :)

Piret