Nonii...ongi jäänud täpselt nädalake veel ja siis on minek.
Endiselt murran pead mida võtta ja mida jätta... Kas see oleks tõesti nii halb ja ennekuulmatu mõte/idee, kui ma läheksin sinna nagu üks suvaline matkasell, lihtsalt oma suure matka-seljakotiga, kus ainult kõige vajalikumad asjad kaasas ja seal siis vaatan mis ja kuidas? Oma peas olen ma jõudnud konsensusele, et tahaksin minna lihtsalt käsipagasiga ja oma vana elu hetkel ootele jätta.
Mida mul üldse seal vaja oleks??? Ma pole selles mõttes eriti materiaalne inimene, see tähendab, et ma ei vaja väga riideid ega esemeid, et end hästi tunda, seega üritaksin minimaalselt riideid kaasa võtta. Üks on kindel, pean võtma on spordi asjad, sest ma ei jõua ära oodata, et maas pole lund ja saan seal mägedes ülesse ja alla joosta! Kindlasti rätik ja bikiinid, sest kõigil on ainult üks arusaam...et ma lähen sinna randa peesitama ja veini jooma, seega mine sa tea, vast kuluvad need isegi ära. :)
Kõige enam tekitab küsimusi, et mis mu seal kooli jaoks vaja on? Arvuti, 'check', see tuleb nii või naa kaasa võtta. Oma erialaseid asju ma ei hakka kaasa tassima ometi ju? Oeh, asjade kokku panemine ongi ilmselt hetkel keerulisemaid tegevusi üldse. Kaugemale ma polegi jõudnud sellega, tekib täpselt tunne, et mul polegi mitte midagi vaja kaasa võtta.
Aga 2. veebruar kell 12 umbes lendan Londonisse ja sealt õhtul edasi Lisboni. Ma küll olen uurinud, et kus ma seal ööbida võiksin, aga senini on see ainult ideeks jäänud. Teoorias peaksin Lisbonist järgmisel päeval minema rongi peale ja sõitma linna nimega Covilha, millest saab mu uus kodulinn mõneks ajaks. Sinna jõudmine peaks võtma aega umbes 3-4 aega ja ma siiralt loodan, et keegi korjab mu sealt kusagilt ülesse ja toimetab mu kohta kus ma ööbima hakkan.
Vaadates, kuidas mu üks kursaõdedest Rootsi just vahetusõpilaseks läks ja kui hästi tal seal kõik paistab minevat, siis hoian ka endale pöialt, et kõik sujub.
Piret
esmaspäev, 26. jaanuar 2015
pühapäev, 11. jaanuar 2015
Täpsustamine
Niisiis, räägin natuke täpsemalt asjadest, nimelt mida ma seal üldse tegema hakkan ja millal minek on?
Lahkun praeguse seisuga 2. veebruar ja pühin Eestimaa tolmu oma jalgadelt orienteeruvalt vähemalt viieks kuuks kui kõik hästi sujub. Tegelema hakkan kooliga (textile engineering), vähemalt ma ise mõtlen nii. :) Igatahes, kuna on erasmusega minek, siis saan natuke toetust, et kohale minna ja elada ja värki. Linn kuhu lähen on Covilha, asub sisemaal Portugalis, mäe otsas ja suhteliselt Hispaania piiri lähedal. Arvata nüüd, et lähen Portugali kus rannad ja baarid saavad mu parimateks meelelahutajateks, siis ilmselt see on eksitav arvamus ja nii see päris siiski ei lähe. Kool on Universidade da Beira Interior ja esialgsetel andmetel peaksin hakkama õppima inglise keelseid aineid, aga kõik allikad kinnitavad ühte ja sama, et nii see pole ja pean ennast tegeikkuses kiirelt käsile võtma ning täiendama end hoopis portugali keele vallas. See kool pidavat olema väga hea tegelikult, sest sealsed valdkonnad ulatuvad meditsiinist kuni lennunduse ja matemaatikani, tehniliselt tugev seega. Ootan huviga, et end proovile panna!
Peaksin nüüdseks olema välja valinud ained mida õppima hakkan ja enam vähem kokku rehkendama kuidas ja mis toimuma hakkab, ainepunktid ja muu 'stuff', aga see on see koht, mis üldse ei taha edeneda. Mingi deklaratsiooni olen ma juba esitanud ka, aga väidetavalt muutub seal olles kõik, seega ma väga ei kiirusta selle tähtsa asjaga.
Kui üleüldisemalt rääkida, siis pole erasmusega minekuks asjade ajamine üldsegi mitte keeruline, vähemalt alguses mitte. Minu projekt algas sellega, et läksin koolis rahvusvaheliste suhete osakonda, sain paar näpunäidet kuidas täita terve hunnik pabereid ja saata need vastavasse kooli. Valida saab kolm kooli, millest hiljem valid kuhu ja kuidas ja milline parim tundub. Iga kool nõuab muidugi erinevaid asju, kes tahab erinevaid keele taseme dokumente ja kellele piisab lihtsalt tahtest ja nimest. :D Seega, ei midagi keerulist tegelikult. Mida aega edasi, seda rohkem tekib küsimusi nii raha, elukoha kui ka muu vajaliku kohta ja siis tekib juba kerge paanika selle ees, et ma lähen sinna ju täiesti üksi?! Ei mõista ma keelt ja pole kellegi õlal isegi nutta, kui vaja peaks minema!
Aga...eile kirjutas mulle üks vana kursaõde ja see mis ta ütles ja kuidas ta seda ütles innustas ja inspireeris mind. Teda tsiteerides: ''Sa kindlasti rokid sajaga seal, sa oled selline ellujääja ja läbimurdja.'' See pani mind mõtlema, et vb polegi kõik nii õudne nagu ma arvan või muretsen, olen ju ikkagi ise enese õnne sepp ja ehk on tal õigus? Üritan ellu jääda läbi tule ja vee, tulgu mis tuleb! :)
Piret
Lahkun praeguse seisuga 2. veebruar ja pühin Eestimaa tolmu oma jalgadelt orienteeruvalt vähemalt viieks kuuks kui kõik hästi sujub. Tegelema hakkan kooliga (textile engineering), vähemalt ma ise mõtlen nii. :) Igatahes, kuna on erasmusega minek, siis saan natuke toetust, et kohale minna ja elada ja värki. Linn kuhu lähen on Covilha, asub sisemaal Portugalis, mäe otsas ja suhteliselt Hispaania piiri lähedal. Arvata nüüd, et lähen Portugali kus rannad ja baarid saavad mu parimateks meelelahutajateks, siis ilmselt see on eksitav arvamus ja nii see päris siiski ei lähe. Kool on Universidade da Beira Interior ja esialgsetel andmetel peaksin hakkama õppima inglise keelseid aineid, aga kõik allikad kinnitavad ühte ja sama, et nii see pole ja pean ennast tegeikkuses kiirelt käsile võtma ning täiendama end hoopis portugali keele vallas. See kool pidavat olema väga hea tegelikult, sest sealsed valdkonnad ulatuvad meditsiinist kuni lennunduse ja matemaatikani, tehniliselt tugev seega. Ootan huviga, et end proovile panna!
Peaksin nüüdseks olema välja valinud ained mida õppima hakkan ja enam vähem kokku rehkendama kuidas ja mis toimuma hakkab, ainepunktid ja muu 'stuff', aga see on see koht, mis üldse ei taha edeneda. Mingi deklaratsiooni olen ma juba esitanud ka, aga väidetavalt muutub seal olles kõik, seega ma väga ei kiirusta selle tähtsa asjaga.
Kui üleüldisemalt rääkida, siis pole erasmusega minekuks asjade ajamine üldsegi mitte keeruline, vähemalt alguses mitte. Minu projekt algas sellega, et läksin koolis rahvusvaheliste suhete osakonda, sain paar näpunäidet kuidas täita terve hunnik pabereid ja saata need vastavasse kooli. Valida saab kolm kooli, millest hiljem valid kuhu ja kuidas ja milline parim tundub. Iga kool nõuab muidugi erinevaid asju, kes tahab erinevaid keele taseme dokumente ja kellele piisab lihtsalt tahtest ja nimest. :D Seega, ei midagi keerulist tegelikult. Mida aega edasi, seda rohkem tekib küsimusi nii raha, elukoha kui ka muu vajaliku kohta ja siis tekib juba kerge paanika selle ees, et ma lähen sinna ju täiesti üksi?! Ei mõista ma keelt ja pole kellegi õlal isegi nutta, kui vaja peaks minema!
Aga...eile kirjutas mulle üks vana kursaõde ja see mis ta ütles ja kuidas ta seda ütles innustas ja inspireeris mind. Teda tsiteerides: ''Sa kindlasti rokid sajaga seal, sa oled selline ellujääja ja läbimurdja.'' See pani mind mõtlema, et vb polegi kõik nii õudne nagu ma arvan või muretsen, olen ju ikkagi ise enese õnne sepp ja ehk on tal õigus? Üritan ellu jääda läbi tule ja vee, tulgu mis tuleb! :)
Piret
laupäev, 10. jaanuar 2015
Algus
Jee!! Ma olen nii valmis selleks! Väike eufooria ja kerge meeleolude ülevoolavus ajab mu segadusse, aga iga päev mõtlen juba sellest, kuidas, mis ja kus hakkab saama. Ma olen nii elevil!
Mõtlesin, et panen siia kirja mõned mõtted ja olulisemad asjad enda jaoks, et oleks kergem kunagi meenutada ja mina, enda meelest kui liiga emotsionaalne inimene tahan südant puistata, siis see on parim koht selleks tegelikkuses. :)
Nimelt on see blogi seotud minu õpingute jätkamisega Portugalis koos erasmusega. :)
Igatahes, sai alguse kõik millalgi sügisel. Mul tuleb alati Eesti ilmade ja oludega seoses mingi rusuv retk läbida sellisel aastaajal ja mõtted liiguvad alati sooja maa poole siis. Nii täitsin ma hunniku avaldusi, teadmata mis saama hakkab. Ja nüüd, alles mõned nädalad tagasi, tegin ma lõpliku otsuse, et sihtkohaks saab sel korral Portugal. Ilmselgelt oli see alles lihtsam osa, täita mingeid dokumente, kuhu tuli kirjutada ja joonistada kõik võimalikud ja võimatud asjad. Nüüdseks oman ma juba ka lennupileteid, leidsin enda jaoks soodsaima lahenduse, milleks on rayanir ja ausalt öeldes pole mul selles suhtes mingeid mugavusi tarvis ega eelistusi, ma võiksin vabalt ka kellegi kohvris sinna sõita, peasi. et sinna jõuaksin! Hetkeseisuga on ka pagasi suhtes kõik lahtine, sest ma ei oska mitte midagi sinna kaasa võtta...seega oma peas reisin ma sinna vaid käsipagasiga. Lootuses, et see ilmselt päris nii ikka ei lähe.
Üritan enamasti oma vaba aja pühendada nüüd info kogumisele ja uurimisele, et mis riigiga tegu, mis seal toimub ja kuidas ellu jääda. Sealsest ülikoolist on mulle määratud ka mentor, kes üritab mulle peaaegu alati lahkelt infot jagada. Olen jõudnud arusaamale, et vein on seal odavam kui vesi ja wifi on nende mõistes neil heal tasemel, mis meie jaoks omab veel suurt arenguruumi. Eks oma silm on kuningas ja ma lihtsalt kujutan ette asju praegu sellistena nagu keegi need eelnevalt on kirja pannud, aga hirm on tegelikult hoopis selle ees, et mu arvuti annab seal otsad ja siis olen ma lihtsalt...ei kellegi maal ei keegi. Parim osa on muidugi see, mis kõiki eestlaseid nurisema paneb, et portugali inimesed on ajatud..ma pean silmas seda, et nende jaoks kella ajad ei loe mitte midagi, tulevad ja teevad nii kuidas suudavad, tahavad ja jõuavad. Ma küll hetkel ootan seda, minu jaoks oleks see puhkus.
Piret
Mõtlesin, et panen siia kirja mõned mõtted ja olulisemad asjad enda jaoks, et oleks kergem kunagi meenutada ja mina, enda meelest kui liiga emotsionaalne inimene tahan südant puistata, siis see on parim koht selleks tegelikkuses. :)
Nimelt on see blogi seotud minu õpingute jätkamisega Portugalis koos erasmusega. :)
Igatahes, sai alguse kõik millalgi sügisel. Mul tuleb alati Eesti ilmade ja oludega seoses mingi rusuv retk läbida sellisel aastaajal ja mõtted liiguvad alati sooja maa poole siis. Nii täitsin ma hunniku avaldusi, teadmata mis saama hakkab. Ja nüüd, alles mõned nädalad tagasi, tegin ma lõpliku otsuse, et sihtkohaks saab sel korral Portugal. Ilmselgelt oli see alles lihtsam osa, täita mingeid dokumente, kuhu tuli kirjutada ja joonistada kõik võimalikud ja võimatud asjad. Nüüdseks oman ma juba ka lennupileteid, leidsin enda jaoks soodsaima lahenduse, milleks on rayanir ja ausalt öeldes pole mul selles suhtes mingeid mugavusi tarvis ega eelistusi, ma võiksin vabalt ka kellegi kohvris sinna sõita, peasi. et sinna jõuaksin! Hetkeseisuga on ka pagasi suhtes kõik lahtine, sest ma ei oska mitte midagi sinna kaasa võtta...seega oma peas reisin ma sinna vaid käsipagasiga. Lootuses, et see ilmselt päris nii ikka ei lähe.
Üritan enamasti oma vaba aja pühendada nüüd info kogumisele ja uurimisele, et mis riigiga tegu, mis seal toimub ja kuidas ellu jääda. Sealsest ülikoolist on mulle määratud ka mentor, kes üritab mulle peaaegu alati lahkelt infot jagada. Olen jõudnud arusaamale, et vein on seal odavam kui vesi ja wifi on nende mõistes neil heal tasemel, mis meie jaoks omab veel suurt arenguruumi. Eks oma silm on kuningas ja ma lihtsalt kujutan ette asju praegu sellistena nagu keegi need eelnevalt on kirja pannud, aga hirm on tegelikult hoopis selle ees, et mu arvuti annab seal otsad ja siis olen ma lihtsalt...ei kellegi maal ei keegi. Parim osa on muidugi see, mis kõiki eestlaseid nurisema paneb, et portugali inimesed on ajatud..ma pean silmas seda, et nende jaoks kella ajad ei loe mitte midagi, tulevad ja teevad nii kuidas suudavad, tahavad ja jõuavad. Ma küll hetkel ootan seda, minu jaoks oleks see puhkus.
Piret
Tellimine:
Postitused (Atom)