Pirru läheb Portugali!: Party takso ja draama no1

Aeg läheb juba päris kiiresti siin, märkamatult on elu joonde jooksnud, vähemalt mingis mõttes ja tunnen juba asjadest rõõmu isegi. Kooli kohta pole veel midagi selgunud, tean vaid seda, et esmaspäeval on meil mingi tutvumisüritus erasmuslastega ja sellega mu teadmised piirduvad hetkel. Vahepeal olen käinud paaril korral mägedes turnimas ja jooksmas üksi, mis on ausalt lummav ja võrratu, lihtsalt kirjeldamatu, ning tänu sellel hakkab linn juba kah täiesti selgeks mulle saama.
Üleele kohtasin ka eesti neiut, kes siia jõudes jäi päris raskelt haigeks ja käis täna hommikul haiglas lausa. Kirjutati talle hunnik rohtusid, aga nüüdseks on palavik alanenud ja kõik saab korda.
Eile oli esimene tõeliselt huvitav ja lõbus päev. Sain tuttavaks mitme türklanna ja türklasega, kellega koos käisime odav-hiina poes ja valmistasime koos hilist hommikusööki. Üks poisest oli kaasa võtnud kitarri ja peale sööki me lihtsalt mängisime pilli ja laulsime kõik koos. Õppisin ühe türgi keelse laulu isegi selgeks. Türklased tunduvad kohati vaimustuses minust, et mu hääldus nende keelega on nii perfektne, aga see tuleb lihtsalt sellest, et meie alfabeedis on ö, ü ja ä sees... Kuigi nad ise väidavad raudkindlalt, et telefonis suudaksin ma nad vabalt ära petta kui kohalik, kes kõneleb nende keelt. :) Ilmselt saangi siin selgeks enne türgi keele kui portugali oma. Aga üli toredad inimesed, koguaeg pakuvad süüa ja tahavad aidata..olenemata kas nad üldse teavad inimest.
Hiljem, enne õhtusöögi valmistamise alustamist, liitus meiega ka uus rumeenia tüdruk, kes millegi pärast meenutab mulle nii väga midagi eestlaslikku ja igakord kui ma hakkan temaga rääkima, siis tahaks teda eesti keeles kõnetada. Kummaline.
Igatahes, liikusime poodi..mina, rumeenlanna, kaks türklast ja Gabriel. Otsustasime minna jala kuigi oli suht tuuline ja jahe. Mängisime teel olles huvitavaid äraarvamis mänge, tegime nalja ja õppisime niisama erinevaid rahvuseid tundma. Lõpuks ometi tundsin ma, et olen õiges kohas ja see ongi see mis mind huvitab ja köidab. Nagu ikka, ei vajanud ma poest eriti midagi, peale kastitäie õlle :D, mis maksis vaid 6 eurot (20x25cl). Väiksed pudelid küll, aga kuuldes, et türgis maksab üks pooleliitrine õlu 13 eurot, siis tundus see nagu tasuta saadud.
Tagasi tahtsime bussiga tulla, sest kutid ostsid kaks kasti õlut, minul oli üks kast, lisaks oli rumeenlannal 5 kotitäit asju ja jala oleksime tulema jäänudki. Aga nagu arvata võis, siis me bussile ei jõudnud ja järgmiseni oli ligi 50 minutit ootamist. Leppisime siis kokku, et võtame takso, aga 'oh snap' meid oli ju viis. Ma olin juba täitsa murelik, aga igati valmis jala mäkke ronima, et teised võivad taksoga minna ja selleks hetkeks kui mina jõuan oleks toit juba valmis olnud. :D Mida ma aga ei osanud oodata, oli nende huvitav süsteem siin, nimelt sõidavad mööda linna ka taksobussid, kes korjavad erinevad seltskonnad ja inimesed ühe takso peale ja panevad järgemööda siis maha. Taksojuht peab vaid teadma, kus peale ja kus maha tahad minna ja sellest kujuneb hind. Niisiis, viskasime oma kraami pagassi ja istusime bussi tagumisse osasse ja siis algas alles tõeline ralli. Kui juba esimesel õhtul sain tavalise bussiga sõites kerge peapöörituse ja nähes kui ükskõigselt ja hoolimatult see juht mööda neid imeväikseid ja käänulisi teid kihutas, siis mõtlesin, et midagi hullemat küll ei ole, aga võta näpust, ehmusin peaaegu igal korral, kui tundus, et nüüd paneme matsu ja hoidsin nii kõvasti oma istmest kinni, et mitte teistele otsa veereda. Mis muidugi selle kõik lõbusaks tegi oli see, et taksojuht keeras raadio nii valjuks, et me keegi ei kuulnud, mis kõrvalistuja parajasti rääkis ja nii me lihtsalt kisendasime kõik kooris kaasa laulda (ilmselt oli tegemist One Republicu plaadiga) ja naerda. Hakkasime seda taksot kutsuma 'partybus', see oli tõesti tore seiklus. PAC-i ees meid maha visates jagas see sõbralik kiilakas vennike meile kõigile veel visiitkaardid ja ütles, kus tol õhtul parimad peod on. Naljakad inimesed ikka. :D
Kell oli tolleks hetkeks juba 22 saanud ja meil oli ainult tunnike aega süüa teha. Kummaline oli istuda ja lihtsalt pealt vaadata, kuidas lahke pererahvas jälle süüa tegi, kaks türgi poissi valmistasid meile (meid oli ligi 10 inimest) pastat, kana ja ubadega. Ülim! Ma polnud juba nii ammu midagi normaalset süüa saanud ja see viis tõesti keele alla. Türklased ikka oskavad süüa teha!
Õhtu lõpetuseks tegime jälle kohustusliku tee ringi ja sõime õunapirukat, ning head inimesed nagu need türklased on, üritasid parandada Gabrieli tuju, sest nagu ma aru sain, on siin nüüd esimene erasmuse draama kah ära toimunud. Ma väga ei hakanud ennast sellesse segama, aga tegemist on mingi tüdrukuga, kes tundub vaimselt natuke ebastabiilne ja käitub mentoritega hüsteeriliselt, neid koguaeg vahetada tahtes ja nendega ebaviisakalt käitudes. Ma ei teagi kas siis tähelepanu otsides või lihtsalt on tal midagi katki. Aga see polegi oluline, me lihtsalt hakkasime siis võrdlema, et ka mina ei ole oma mentorit, peale selle korra kui ta mulle rongi vastu tuli, kordagi rohkem näinud, aga kui aus olla, siis see ei heiduta mind ja mis peamine, ma ei ole üldsegi mitte ainus. Aga sellest hoolimata aitab Gabriel meid kõiki, ükskõik mis küsimus või mure meil on. Ja tegelikkuses tulimegi me siia selleks, et ise üksi, omapäi ja iseseisvalt hakkama saada.