Pirru läheb Portugali!: Elan vaikselt sisse

Nonii..täna on jõudmas õhtusse teine päev siin linnakeses.
Jalad on eilsest jalutuskäigust kergelt väsinud ja lihased on ühe päevaga juba korraliku treeningu saanud.
Eilne päev algas mul varakult, sest võõras koht ja kuidagi väga kõle mu jaoks, ei suutnud üldse magada. Tuul ulgus nii kõvasti mu akna taga, et ma hakkasin korraks isegi juba kahtlema, kas see on ikka tuul või realselt hundid?!
Sain kell 11 oma mentorite Gabrieli ja Andrega kokku, kellega pidin kooli minema. Meiega liitusid veel kaks brasiilia neiut, kes nagu selgus, ei räägi peaaegu mitte üldse inglise keelt ega saa aru midagi ja nii ma siis lihtsalt kulgesin kaasa, kuulates kuidas kõik omavahel portugali keeles jutustasid. Kooli viis järjekordne käänuline tee mäest ülesse ja alla, nemad ütlevad, et see maa on lühike..kui ma eestis ütlesin, et käin jala koolis ja see võtab 30 minutit aega, siis juba vaadati mind imelikult, kujutage nüüd siis ette, et ma kõnnin 30 minutit mäest ülesse ja alla mööda ime pisikesi ja kitsaid tänavaid?! Ja nad ütlevad, et see on lühike maa. :D Igatahes, kooli nägin tol hetkel ainult hetkeks, kirjutasin mingile paberile alla ja juba liikusime edasi lihtsalt linna avastama. Mega jahe oli minu meelest. Mul oli pusa ja mantel ja sall ja...nähes brasille, kes olid ainult kampsuni väel, otsustasin mütsi mitte pähe panna. Ma ei tea, kuidas nad suudavad, ise on põhimõtteliselt soojalt maalt ja ma peaks just selline karge ja karastunud olema. Kui hommikul oli veel üpris jahe, siis tuulest hoolimata oli päikese käes võrratu ja kirjeldamatult mõnus. Seisin lihtsalt ühe koha peal pool tundi, silmad kinni ja imesin seda energiat ja D vitamiini endasse. Ma ei suuda sõnadesse panna seda, kui kaua ma olen oodanud, et hommikul silmad avades näen ma päikest!
Aga nagu ikka, kõik teed viivad lõpuks kaubanduskeskusesse, mis tegelikult on jala umbes 5 km kaugusel ühikast (PAC - minu ühika lühend), kuigi nemad väidavad, et see on umbes 3 km. Mul polnud midagi osta vaja ja ootasime pm brasillide järgi, kes otsustasid tagasi minna taksoga, meie läksime jala. Tagasi tee oli aga mäkke ronimine ja alguses tundus päris suur katsumus. Poolel teel läks Andre meist eraldi oma kodu poole. Kui ma Gabrielilt uurima hakkasin rohkem kooli kohta ja söökla, raamatukogu või muude asjade kohta, siis otsustas ta mulle näidata neid kõiki kohe. Olin tegelikult üli väsinud juba sellest ronimisest, aga mõtlesin endamisi, et kui ta korra mulle need ära näitab, saan edaspidi üksi uudistada. Ma pole sellest süsteemist päris täpselt aru saanud, aga ülikoolil on vähemalt 9 või 10 erinevat maja, milles õppetatakse erinevate erialade aineid. Minu maja hakkab olema nr 9 ilmselt, sest see peaks olema engineering department, aga tont seda tegelikult teab. Sisse astudes tundus see nii ilus, seinad olid kaunistatud jälle kahhelkividega, mis nägid seal täitsa kenad välja, aga mida edasi, seda lõputum see maja tundus ja mida kaugemale ma liikusin, seda valgemaks läksid seinad ja seda rohkem meenutas see mulle haiglat. Kuuldavasti ei ole just enamik õppejõude kah altid inglise keeles kõnelema, seega saab raske olema, olen end juba vaimselt sellele tasandile viinud. Õnneks oli Gabrielil kõht tühjaks läinud ja läksime ühte nendest mitmest kooli sööklatest. Igas majas on vist oma, aga too asus raamatukogu all ja seal pidavat parimad toidud olema. Ma sellest kahjuks pilti ei teinud, sest olin liiga näljane. Aga toit maksis ainult 2.70 eurot ja selle eest sai supi, prae ja magustoidu. Praad on neil siin natuke naljakas..sest nad panevad nii riisi kui ka friikaid mõlemaid ühele taldrikule, siis sinna juurde liha või kala (ma sõin mingid kala laadset asja vist) ning siis sai veel juurde salatit valida. Magustoit on puding või puuviljasalat. Arvestades seda, et viimased kolm päeva oli mu igapäeva toit olnud kaks võikut ja müslibatoon, siis tundus selline ports minu jaoks tappev ja seda see tõesti oli ka. Ägisesin ja kägisesin kui sealt sööklast välja roomasin, aga nähes neid mägesid, mille otsa pidin kohe ronima hakkama, taandus mu täiskõhu tunne normaalsustasandile ja olin valmis need kalorid ära põletama. PAC-i jõudes olin nii väsinud, sest olin magamata ja lihtsalt 17 km mägedes trippinud, aga veider tundus kuidagi kell 16.00 juba unne minna ja nii ma siis võitlesin endaga, tehes mitte midagi kasulikku ja tuju läks kah nii mustaks kuidagi päeva lõpuks.
Selle eest sain täna öösel juba natuke paremini magada ja hommikul ärgates päiksega oli palju tervem tunne. Kirjutasin Gabrielile, et kas ta viitsib minuga panka tulla. Jaaaa, suutsin täna olla nii asjalik, et tegin endale pangakonto. Naljakas ikka vaadata, kuidas siinsetel inimestel töö käib või õigemini, kuidas ei käi. Näiteks, kui ma tulin ühikasse, siis see tädi, kes lepingut tegi, tegeles koguaeg kõrvaliste asjadega, jutustas ja pläkutas niisama, selle asemel, et ma oleks lepingu saanud vormistatud vb 20 minutiga, kulus meil vähemalt tund selleks. Ja täna pangas...täpselt sama moodi, ainult et meil kulus lausa 2 tundi seal. Nad võiksid siis küpsist ja teed kah pakkuda selle pläkutamise kõrvale, see oleks nii tore neist. Aga üldiselt on väga toredad inimesed...see noorhärra seal pangas räägis Gabrieliga näiteks oma koolist ja õpingutest, samal ajal muidugi üritas minu ankeete täita, siis räägis veel, et nad ikka ei tea mitte midagi eestist, kus see on ja miks ja mis jne. Lõpuks sain isegi teada, et tal on samal päeval sünnipäev kui mul, nägin nende id-kaarte ja siis logis ta veel oma interneti panka kah sisse, et näidata mulle kuidas asjad käivad ja ikka kindel olla, et ma kõigest aru sain. Ära saatis ta meid väga lahke naeratusega ja pean sinna varsti tagasi minema, kui mu pangakaart on tulnud, et seda aktiveerida. Ehk olen selleks hetkeks juba saanud ka telefoni numbri endale, mida koguaeg siin vaja igalpool läheb.
Pärast panka käisime mingis odavas hiina träni poes, sest ma otsustasin, et kuigi mulle pole veel kohale jõudnud, et veedan oma järgnevad pool aastat siin, siis pean selle olemise kuidagi kodusemaks tegema, muidu see vangla tunne jääbki minuga ja mind painama. Ostsin endale täna vaiba (5 euri) ja pakkisin oma asjad kohvrist lõpuks välja ja peaks mainima, et juba hakkab täitsa looma. Ehk isegi harjun ära siin kunagi. Ilmselt pean varsti sinna poodi tagasi minema ja muretsema mingi poti või asjanduse endale, et süüa teha, kuigi ma kahtlen, et see nii pea juhtub, lihtsalt täiega tee või sooja puljongi isu on, aga kannatan ära veel.
Ah jaa, hetkel on 8 kraadi sooja ja imeilus päikseline ilm, plaanin täna ka väikese jooksutiiru teha. :)

Lisan ka mõned pildid

See on suhteliselt ülikooli lähedal...seal kusagil all on linnaraamatukogu ja kusagil veel kaugemal on kaubamaja

See kollane maja mis siin keskel on, selle taga seal kusagil mäe peal kaugel on PAC

Sain täna teada, et PAC asub kaardil vasakul üleval nurgas (selle punase NESW märgi juures) Estrada do sineiro tänava tipus... Ülikooli osad majad on seal kus vasakul ääres on kollased alad

Selline näeb välja nende piim. Nad müüvad seda nagu mahla, lihtsalt riiuli peal, tont teab kui kaua see seal seisab ja ausalt, see maitseb nagu piim, mitte veega segatud ega mitte midagi kummalist. :D