Tänane päev on olnud täis elamusi ja nii kordaminekuid kui ka nihu, aga ma ei saa seda kõike emotsiooni nagunii edasi anda ja ehk oleks siis liiga palju lugemist kah.
Igatahes, ärkasin kell 7 ja olin peaaegu kohe asjalik. Otsustasin riidesse panna ja Lissaboni avastama minna. Mul ei olnud muidugi õrna aimu kah, kas õues oli valgeks juba läinud või mitte. Aga uksest väljudes sain kohe aru, et enam pole Eestist jälgegi ja olen võõras linnas täiesti üksi. Alguses natuke pelgavalt lihtsalt maja taha piiludes avanes mulle vaade tohutule mäele. Kogu linn on nagu vanalinn, sest kõnniteed on kõik (absoluutselt kõik) laotud ime väikestest kivikestest. Majad on kaunistatud erinevate kahhelkividega, mis meile meenutavad vannitube või teine variant, et majad on lihtsalt miljonit erinevat värvi. Pea hakkab sellest kõigest ringi käima ja kui vaadata neid värvilisi maju ja nende kokku kasvatatust ülesse mäkke, tekib kohati tunne, et olen tegelikult kusagil Tais. Ainuke erinevus on, et tuul on üpris jahe siin ja kui päikest pole, siis meenutab see kergelt meie sügist. Kui päike välja tuleb, tahaks vabalt mantli seljast heita, aga tuul on mu jaoks liiga petlik.
Niisiis, tagasi tulles hommiku juurde..kõndisin mäkke ja mäest alla ja natukene veel majade vahel, aga olin nii kinni endas kuidagi, et kardsin hostelit silmist lasta. Otustasin ühte püstijala kohvikusse sisse astuda ja ühe saia ja kohvi võtta. Kohvi on nende jaks espresso ja ma ei ole veel aru saanud, kuidas see normaalne kohvi on?! Sai on nende lemmik toit (just magus) ja neid samu püstijala paare leidub üle ühe maja, nii et koju tulles ma ilmselt veeren. :D Tundub, et nad ise on ülimalt uhked oma saiakeste üle, sest see on ainult nende. Kuigi üleüldiselt sarnaneb kogu lääne euroopa oma välikohvikute ja püstijala kohviga, vahet pole mis ilm on või kui külm on.
Kui ma selle julgustava kohvi olin sisse tõmmanud, seadsin sammud suvalisse suuremasse hotelli ja küsisin neilt linna kaarti. Ma isegi ei ole üritanud nende keelt veel purssida, mis kohati meenutab mulle prantsuse keelt pigem ja mitte üldse hispaania nagu võiks arvata. Ainuke sõna mida julgelt kasutan on 'Obrigado' ja seda ma ütlen küll koguaeg. Igatahes, sain oma kaardi ja noormees vastuvõtus näitas mulle, et linna teise otsa on põhimõtteliselt ainult 10 minutit. Astusin nägu naerul hotellist välja ja hakkasin siis minema. Mul kulus umbes 15-20 minutit, sest ma vahtisin ringi ja uudistasin niisama. Jõudsin sadama juurde välja enam vähem, tegin paar pilti ja liikusin tagasi, et kõvasti aega varuda rongile minekuks.
Üks mis mind väga häirib on nende inimeste räpakus. Ma saan aru, et soe maa..või noh, hetkel küll väga soe pole mu meelest, hoolimata, et kraad näitab 15 kraadi. Aga kodutud ja kerjused on iga nurga peal. Nad niigi on veidi murjamlikud ja kui nad sellised rääbakad veel välja kah näevad, siis mul küll veidi hirm. Ma ei jõua ära oodata, et saaksin juba omasuguste sekka, st õpilaste sekka. Sellegi poolest on mul väga tore olnud seigelda ja asju õppida, tuleb välja, et saan peaaegu kõigega hakkama. :)
Hostelist ära minnes pidasid mind kinni kaks meest, minu meelest polnud kumbki eilsest õhtust, nii et ma pole kindel, kellele ma selle võtme tagastasin, aga igatahes, nad jahusid oma viis minutit sellest, kuidas ma ikka peaksin neile hea 'review' kirjutama bookingusse ja, et nad ikka nii algus staadiumis ja blaablaa. Ma ainult magasin seal, pesin kaks korda hambaid ja varbaid... Mida ma neile kirjutan sinna?? :D Loomulikult vastasin, et pole probleemi ja naeratasin, et ma ikka elusalt minema sealt saaks. :D
Metrooga olin juba eelnevalt linnas käimise ajal teinud uurimustööd ja see oli imelihtne tegelikult. Ostad kaardi, ostad sinna lisaks pileti, valideerid oma rohelise kaardi ära, peaaegu nagu eestis ja sõidad kuhu tahad. See oli nii lihtsaks ja lollikindlaks tehtud. Mida ma ei oodanud, oli hoopis rongijaama keerukus. Faaaaak...mitte keegi inglise keelt pm ei räägi või ei taha rääkida. Ja noo masin, kus mingeid pileteid osta sai, oli samuti kirjeldamatult keeruline. Lõpuks sain selgeks, et kui kõik ütlevad 'to the left, to the left', siis ma pean 'to the right' poole vaatama...sellise õppetunni sain sel korral siis. Sain oma pileti kätte ja siis hakkasin nuputama, et kus ma huvitav tean, millal maha minna? Kus kohast see rong üldse läheb? Mul oli muidugi kaks tundi aega seda nuputada
ja nuputasin kõik välja ilusti kah, mis mul üle jäi. Olin korralikult aega kah varunud, mis nüüd vajas täitmist. Käisin majas nimega 'Vasco da gama' - hiiglaslik kaubanduskeskus vms, nägin neid õhus sõitvaid kapsleid ja olin ühes rõvedas ooteruumis külma tuule eest peidus. See peaks mu paar tundi kokku võtma.
Rongisõit oli seevastu täitsa huvitav. Alguses aknast välja vaatades meenutas kohati Eestis, sest kõik oli endiselt beez ja hall, aga natuke viskas vahepeal rohelist ilusat muru ikka ka. Väiksemaid veekogusid oli palju ja mis peamine, kui silm kuhugi kaugemale ulatus, siis olid mäed, mäed ja veel kord mäed. Mõnes kohas mõni üksik palmipuu ära eksinud ja veel mägesid.
See linn kuhu ma nüüdseks olen jõudnud kannab nime Covilha ja too on täiesti sisemaal, mägedes, Hispaania piiri lähedal tegelikult. Rongiga tundus, et mida rohkem sise maale, seda rohkem rohelust, aga ka jahedust. Hetkel on siin umbes 7 kraadi, aga neile mitte harjumuspäraselt on õues täielik torm mu meelest. Vihma sajab ja jube meeletu tuul on. Õnneks on mul nüüd toa võti käes, aga internett ikka üldse ei keri siin ühikas, pean seda asja veel nuputama enda jaoks.
Piret
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar