Algus

Jee!! Ma olen nii valmis selleks! Väike eufooria ja kerge meeleolude ülevoolavus ajab mu segadusse, aga iga päev mõtlen juba sellest, kuidas, mis ja kus hakkab saama. Ma olen nii elevil!
Mõtlesin, et panen siia kirja mõned mõtted ja olulisemad asjad enda jaoks, et oleks kergem kunagi meenutada ja mina, enda meelest kui liiga emotsionaalne inimene tahan südant puistata, siis see on parim koht selleks tegelikkuses. :)

Nimelt on see blogi seotud minu õpingute jätkamisega Portugalis koos erasmusega. :)
Igatahes, sai alguse kõik millalgi sügisel. Mul tuleb alati Eesti ilmade ja oludega seoses mingi rusuv retk läbida sellisel aastaajal ja mõtted liiguvad alati sooja maa poole siis. Nii täitsin ma hunniku avaldusi, teadmata mis saama hakkab. Ja nüüd, alles mõned nädalad tagasi, tegin ma lõpliku otsuse, et sihtkohaks saab sel korral Portugal. Ilmselgelt oli see alles lihtsam osa, täita mingeid dokumente, kuhu tuli kirjutada ja joonistada kõik võimalikud ja võimatud asjad. Nüüdseks oman ma juba ka lennupileteid, leidsin enda jaoks soodsaima lahenduse, milleks on rayanir ja ausalt öeldes pole mul selles suhtes mingeid mugavusi tarvis ega eelistusi, ma võiksin vabalt ka kellegi kohvris sinna sõita, peasi. et sinna jõuaksin! Hetkeseisuga on ka pagasi suhtes kõik lahtine, sest ma ei oska mitte midagi sinna kaasa võtta...seega oma peas reisin ma sinna vaid käsipagasiga. Lootuses, et see ilmselt päris nii ikka ei lähe.

Üritan enamasti oma vaba aja pühendada nüüd info kogumisele ja uurimisele, et mis riigiga tegu, mis seal toimub ja kuidas ellu jääda. Sealsest ülikoolist on mulle määratud ka mentor, kes üritab mulle peaaegu alati lahkelt infot jagada. Olen jõudnud arusaamale, et vein on seal odavam kui vesi ja wifi on nende mõistes neil heal tasemel, mis meie jaoks omab veel suurt arenguruumi. Eks oma silm on kuningas ja ma lihtsalt kujutan ette asju praegu sellistena nagu keegi need eelnevalt on kirja pannud, aga hirm on tegelikult hoopis selle ees, et mu arvuti annab seal otsad ja siis olen ma lihtsalt...ei kellegi maal ei keegi. Parim osa on muidugi see, mis kõiki eestlaseid nurisema paneb, et portugali inimesed on ajatud..ma pean silmas seda, et nende jaoks kella ajad ei loe mitte midagi, tulevad ja teevad nii kuidas suudavad, tahavad ja jõuavad. Ma küll hetkel ootan seda, minu jaoks oleks see puhkus.

Piret