Dream team! I will love you forever!

Now it comes... My 'goodbye' or 'see you soon' Covilha and my family! :'(
I didn't write lately, cause a lot of stuff was happening every day and I kinda didn't had time for that, but today is my first day back in Estonia and I feel too many emotions, so I am going to share them here... hope you will enjoy. :*

Right now I feel awful... yesterday was okay, when I was travelling and I can say that I was kinda keeping myself busy not to think about leaving, but now, that I am here, and start to remember all the good memories and times with the special people... only tears are coming out of me. :(
I would have never ever thought that I will find there people who would connect with me so strongly. It is insane and too crazy to be true.
I am so happy that Kika came to send me away, she actually came to the airport with me, at night! I mean like, WTF?! This kind of people are so rare and now I have them in my life! This is so freaking awesome! This Erasmus gave me more than my life has been giving me since I was born! And she was not even a part of my Erasmus from the beginning, but she really changed my pictures of life. And even though no one really understands or know her, cause she is so quiet, I feel like I know her for a long time. She is actually really fun and interesting personality, even if she tries to hide it. And last two weeks with her, travelling, laughing and sharing ideas and emotions, it was my pleasure and I can not wait for her to come visit me and the other way!
I also want to thank Joel, who is an amazing friend. He invited us to his place and while being there with my friends, it was one of my best days in Portugal, for sure! And all the other stuff that he made happen, thanks to him me, Sam and Jaana saw places that makes you wonder, if this is a real life or just a dream?! How is that possible?!
I can not and will not forget my lovely roommate, Justyna, who never asked too many questions, although she knew everything and understood me, no matter what. She was like a big sister to me and I love her so much and I really hope that one day we will meet again! ;)
Of course I have now Jaana and Sam here, in Estonia, it should make it easier, but no, I miss the Covilha vibe, the portugese 'calma' reaction to everything and I hope that it remain attached to me :) but not the lazy part! ;) :P
I want to say thank you to all romanian people... who teached me a lot of stuff about life and how to deal with the things that life feeds you. For example Laura, who unconsciously taught me patience, that I even didn't know I have. Mada, who showed me that people can fall in love and feel something amazing with really short amount of time. Lily, who was sad in the beginning but she changed, and I saw how it is possible to grow and change something inside of yourself with time, all that matters are the people around you. She is like a lil sister to me! :P And of course Sanzi, she is one who really grew in me... I even don't know how to explain that or if it is even possible. I can not wait to see her again. All the stories that we shared, all the adventures, all the crying and madness! This is real love!
I am afraid, that the most difficult part is how I will see the Turks again, but one is for sure, Altay was the one, like a brother to me, who helped me in the beginning the most. Without him, I would have been so lost, but him, Zafer and others (Buse, Seyma, Hazal), who showed me the music and their culture... this was the starting point for me! Thank you guys, so-so much!
I will miss even the people who didn't understand me totally, but life is sometimes like that and we just have to forgive and stay happy for what we experienced. I will always remember the local people like Rodolfo, Goncalo, Karlos, all the ESN people, especially Tiago and Gabriel. And the people from school, my group mates Maria, Isis and Raquel and other awesome people like Carolina and Sueli. :D And huge thanks for Pedro for everything he did and say to me!
And very many thanks to the Polish people, who made me laugh, like Aneta, Karolina and of course Agnieszka, one day hopefully we can still sing karaoke together. ;) The gym junkies Dawid and the other big guy! :D dobrze!
And for sure can not leave out the Italianos! :D I will not cry because of them, cause they made me always happy, I even don't know how or why, but their positive vibe was always around me, when they were close. Francesco - the tallest italian guy I guess :D Lorenzo - the most fashionable guy (''you are THE fashion'' :D ), and Selli - the coolest 'pothead' girl ever. :D
And last but not least - Mike - I know him only for two weeks or so, but it feels like forever. He is kinda a men version of me and I will miss that the most. His talkative attitude, that didn't let us feel awkwardness when it was quiet, his stile and smart point of few of the life. And all other craziness that he make around himself.

These people are really special, cause most of them where with me from the beginning and the ones that were not, are just really similar to me and way too interesting to let them go, which makes me sad that I didn't met them sooner. Of course later I found more friends that are also important and special and I will remember you guys forever, that is for sure! I can feel, how this experience opened my heart to so many things and people, this was the chance to start thinking and seeing the world differently! Erasmus changed my life!

I will love you guys forever! <3
Piret

Let the 'last school week' begin!

Heia!

Mõtlesin, et annan endast natuke märku. Nii igaks juhuks, kui keegi kellega ma suhelda ei saa, peaks huvi natuke tundma, et mis ja kuidas ja miks...
Esmaspäevaga algas viimane ametlik koolinädal, sellele järgneb eksamite aeg, aga kui kõik õnnelikult sujub, siis saan ma järgnevad nädalad jalad seinale visata ja mõned hetked lihtsalt oma peast kustutada. Hetkel käib veel meeletu töötamine, mis iseenesest on hea, siis ei ole mul aega kurbi mõtteid mõelda või pahandust teha. :)
Nüüdseks on ka Eestisse jõudmise kuupäev paika pandud, ja need loetud päevad mis ma siin riigis veel olla saan ja seda ilma ja kultuuri nautida, hakkavad eriti nutuseks kiskuma. Iga päev postitatakse pilte ja pikki kurbi monolooge sellest, kui hea ja tore ja vahva kõik oli ja kuidas mitte keegi ei taha ära minna ja kõik juba kõiki igatsevad. Ka mina hakkan sellesse masendusse langema. Täna kooli jalutades mõtlesin, et see ongi viimane esmaspäev millal ma pean hommikul vara kooli poole tõttama, ise kella vaadates, et tund peaks juba ammu peal olema, aga kui kohale jõuan on tegelikus see, et mul tuleb veel oma korralik 40 minutit oodata, et mõni teine hingeline näole annaks. Ükskõik kui õudne ja piinarikas see ka poleks, on ikkagi kurb olla, et nüüd on/saab see läbi. Tuleb hakata hüvasti jätma inimestega, kes on kalliks saanud ja keda ma kunagi enam ilmselt ei näe, ja ka nendega keda loodetavasti KINDLASTI kunagi veel näen! Ja loomulikult ka nendega, kes pole kalliks saanud ja loodetavasti enam kunagi ei näe. :D
Enne Eestisse naasmist olen loomulikult otustanud kogu oma raha laiaks lüüa ja veidi veel ringi trippida, ma pole päris kindel, kas peaksin üksi selle matka ette võtma või mõne siit kaasa haarama, aga üks on kindel, juba paari nädala pärast ootab mind selline koht...

So on Monday started my last official school week, after that the exam period will start, but if everything goes well, then I can throw my feet on the wall and just enjoy the moment.

I have also fixed the date of my arrival to Estonia, and those few days in this country, that I still have, I have to take everything I can. 

Every day someone posts pictures and long sad monologues how good and nice everything was, and how no one wants to go away and everyone miss each other already. And I'm going to fall into this depression also. Today, walking to the school I was thinking that this is the last time, the last Monday morning when I have to hurry to the school, looking at my watch and thinking that I am so late and the class has already started, but when I arrive I actually have to wait more 40 minute for others. No matter how painful it has been, it is still sad to go away. It is time to say goodbye to people who have been kind and good with me, and whom I probably will not see again but will miss a lot, and also to those people who hopefully, most definitely I will see again! And, of course, to those who have been not so cute and hopefully I will never see them. : D

Before returning to Estonia I have decided to destroy all my money and I will give myself a nice trip in Portugal. I'm not quite sure whether I should do it alone, by my self, or take someone with me, but one thing is for sure, in a couple of weeks, such nice place as in the photo, will wait for me! :P

Bye

Üks nädal puhkust

Ma olen kõige õnnelikum inimene koos oma sõpradega ja mul on natuke hirm, et asjad võivad muutuda, ilma et ma suudaksin seda kontrollida või midagi parata. Ma siiralt loodan, et veel on võimalik...

Igatahes, viimane nädal mis ma veetin Portos, eemal koolist ja stressist (kui nii saab öelda), oli üks parimaid hetki mu elus, mida ma ei vahetaks mitte millegi vastu. Kuna emotsionaalne karusell on hetkel liiga 'deep', siis panen lihtsalt mõned pildid ja jätan selle postituse pooleli...

Maru Super

Päev 1 - joome vett

Päev 2 - joome õlut

Piraat olen, jah!

Päev 3 - jätkusuutlik Eesti

Triipudega neighbourhood

Kõik said kurjaks...

Päev 4 - kas tõesti?!?

Päev 5 - tähistame

Siilid udus

Päev 6

Like a pussy farewell story :D

Hello!

Aeg läheb kiiresti, juba ongi mai kuu ja isegi, et praegu on väga raske koolis, siis mingi osa minust ei taha ära minna ega isegi mõelda selle peale...
Ärkan iga hommik suhteliselt vara ja alustan tööd, ilmselt kaks järgnevat nädalat pole mind elavate kirjas ja teengi tuimalt lihtsalt tööd. Õnneks võin endale pika pai teha, sest eile sain ühe essee lõpuks valmis ja pärast seda oli korraks isegi hea tunne, et olen millegagi lõpuks hakkama saanud ja midagi saavutanud.
Probleem on muidugi see, et ma vahin iga öö nii kaua üleval ja organism on juba nii väsinud, et kurvad mõtted ja melanhoolia hetked on nii kerged tulema. Õnneks tean, et mul on mõned inimesed ümber, kes hoolimata vahemaadest hoolivad ja armastavad mind ja ma juba nii ootan neid! ;) winkwink.
Aga mõtlesin, et mis saab suhetest inimestega kes siin olid, kes on reaalselt siin mulle kalliks ja lähedaseks saanud? Ma ei unusta kunagi seiklusi mäe tipus, või lambi hetki kui on nii naljakas, et hingata ei saa. Kuidas jagatud mure on alati pool muret, kuidas mõnikord pole sõnu vaja, et mõista ja asjadele aega anda. Ma ei unusta kunagi pilte 50 cm pikkustest jointidest ja jutte 'catcorn' idest. :D Hetkedest, mis jäävad igavesti mu südamesse minuga kaasas käima, kusiganes ma ka ei oleks.
Halbadest asjadest ei tasu kunagi kinni hoida!


See postitus tundub nii 'lame' nagu mingi kurb hüvastijätu kiri! Sorry :D

---------------------------------------------------x----------------------------------------------

Time goes fast, it is already May, and even though it is very difficult at school in the moment, then I still have a part of me that does not want to go away, or even to think about it...

I wake up early every morning and start to work, probably the next two weeks I am not going to be among the living people and I will just work-work-work. Luckily, I can I congratulate myself, because yesterday I finally finished one essay, and after that for an hour I even felt good, something is finally done and achieved.

The problem is, of course, that I am up every night for a long time and my body is already so tired of it that sad thoughts and melancholy moments are so easy to come. Happily, I know that I have a few people around who care about me despite the distance, and that they love me, and I'm already looking forward to see them! ;) Wink-wink.

But the thought I am lately thinking are related with the relationships that happened here and will stay here. I will never forget the adventures to the mountain top, or those moments when it is so funny that  I can not breathe. How does a shared concern is always half concern, how sometimes the words have less power than silence, to understand people. I will never forget the picture of 50 cm joint or stories about 'catcorns'. : D moments that will remain forever in my heart and will go with me, wherever I may be.

'' Always leave people better than you found Them. The Greyhound Hug, kiss the broken, Befriend the lost. Love the lonely. ''

I am sorry, that this post looks so pussy, kind of a sad farewell story! Sorry: D I will just miss this place. :/

Piret

ENM - Erasmus National Meeting

Hullumeelsed ajad nõuavad hullumeelseid abinõusid! Selline tarkusetera tänasesse päeva siis...

Lubasin väheke ENM-ist kirjutada ja teen siis lühikokkuvõtte sellest.
Kolmapäeva öösel vastu neljapäeva alustasime umbes kolme ajal ööse bussiga sõitu Portugali lõuna-nabale. Ees ootas umbes 7-8 tunnine rännak ja ma pole eriline bussis magaja, seega mulle jäi too öö suhteliselt lühikeseks. Teised kõik magasid nagu lapsukesed, vähemalt nii mulle tundus. Pärast nelja esimest tundi tegime jalasirutust Evoras, kus kõva pissihädaga kõik linnas ringi jalutasid kell 6 hommikul, kui kõik asutused veel suletud olid, aga kus pidime bussijuhi jaoks aega parajaks tegema. Järgmine peatus oli Algarve piiril, kui isegi mina olin korraks tukkuma jäänud ja järsku hakkas hull sagimine pihta kui politsei bussi astus. Õnneks midagi muud ei kontrollitud kui ainult bussijuhi dokumente ja sõit võis jätkuda. Umbes 12 aeg olime jõudnud Tavirasse, kus toimus kogu üritustesaaga. Kuna me kõik olime palju raha sellesse investeerinud, siis tuli kõik käigud korralikult läbi mõelda. Me võtsime Jaanaga kahepeale majakese ja oli tõesti hea rahulik ja turvalisem nii. Igatahes, esimesed kaks või kolm tundi veetsime me kontrollimaks, et kõik nimetatud asjad oleks meie korterikeses olemas ja mis katki oli tuli üles täheldada, et hilisemaid pretensioone vältida.
Lõpuks sai sellega ühele poole ja ilm oli võrratu tol päeval! Viskasime ujukad selga ja basseini äärde lebosse ära. Rahvast muudkui kogunes ja lõpuks oli meid seal mõni sada kindlasti. Eks see käis nii, et ühed tulid ja teised läksid, aga tolle ürituse järel olin isegi natuke napsune (ja see oli ka ainuke kord kus ma end reaalselt purjus tundsin). Sulistasime seal kõik rõõmsalt ja mängisime joomismänge ja mõned tegid veel erinevaid aktiivsusharjutusi, aga ma nautisin lihtsalt päikest mida ma nii kaua olin oodanud. Pärast seda tegime Jaanaga õhtusöögi ja tukkusime natuke enne õhtust pidu.
Esimesel õhtul oli peo teemaks 'graffiti party', kõik inimesed kandsid valgeid särke, millele kõik inimesed kirjutasid mida hing ihkas. Ma isegi ei mäleta, mida ja kellele ma kirjutasin, sest rahvast oli meeletult palju, aga iseenesest oli tore pidu, ma arvan... :D
Järgmine hommik oli muidugi väga raske ärgata, sest me olime jõudnud ainult mõne üksiku tunnikese magada, aga hommikul vara oli juba väljasõit teise linna, kus külastasime meeletult suurt väliveeparki, tollel päeval olin mina 'party pooper', sest päike ei paistnud ja minu jaoks oli ilm ilmselgelt liiga külm, et oma riided seljast heita. Veetsin siis umbes 6 tundi murul lebades, vahepeal käisin sõin, tegin ühe tiiru kogu sellele hiilgusele jalutades peale ja kõik. Kogu minu veepargi külastus, isegi alkoholi ei tahtnud. :D
Õhtul jälle sama drill, söök, väike uinak ja peole. Soojendus toimus tol õhtul ühes suures korteris, kus elasid meie omadest kuus inimest ühe katuse all. Istusime seal ja jutustasime, rahvast käis läbi igasugust. Tolle õhtu teemaks oli 'glow party - less is more'. Ütleme nii et..ma mäletan kõike sellest peost, aga parem oleks kui midagi ei mäletaks. :D Ei midagi paanikat tekitavat, lihtsalt mõnikord tahaks, et oleks endal kah teadmatus mis oli ja mida ei olnud. Tundsin tol õhtul kuidas väsimus hakkab minu üle võimust võtma, aga see ilmselt oli tingitud ka sellest, et enne igat pidu ma üritasin magada ja mu organism ja keha lihtsalt ei allunud pärast äratust ja protesteeris ülesse ärkamast, nii et ma ilmselt olin peal ikka veel unes.
Järgmine hommik pidime randa minema, aga otsustasime paar tunnikest kauem magada, sest ilm polnud jälle suurem asi. Kui me lõpuks siiski oma kered randa lohistasime, oli ilm nii tuuline ja päike käis ainult korraks harva piilumas. Randa sai üldse ainult migni väikse rongi laadse asjaga, mis sõitis umbes 15 minutit. Iseenesest polnud see üldse kaugel ja vaade oli muidugi lummav. Käisin isegi ookeanis sulistamas korraks ja hea oli, et seda tegin! Pärast seda käisime jälle niinimetatud mandril söömas. Tol päeval saime ''hinna sisse kuuluvat lõunat'', milleks oli kaks võikut põhimõtteliselt, mida me ootasime umbes 3 tundi järjekorras. Niceeeee! :D Aga lõpp hea kõik hea, sest pärast seda liikusime randa tagasi, kus algas zumba treening ja oiiiii blaaaaa kus ma vihtusin tantsu seal. :D Teised polnud üldse elevil sellest, aga ma ise ei saanud arugi enne, kui alles pärast kuulsin inimestelt, et mul terve aeg nägu peeretas peas kui ma seal rahvamassi sees rabeleda üritasin. Mõnus oli! Polnud ammu midagi sellist teinud ja mu jooksmisele selline vaheldus oli täielik puhkus. Pärast seda oli natuke head muusikat rannas ja kargasime niisama seal ringi kõik ja siis selle väikse rongikesega tagasi ''koju''. Jälle vana rituaal, söök ja pesu jne. Aga tollel viimasel õhtul ma otsustasin, et ma ei lähe magama enne pidu, et mitte ennast lollitada jälle. Läksin hoopis interneti allikasse ja jutustasin niisama natuke inimestega, sest olin end selleks ürituseks põhimõtteliselt kogu virtuaal- ja tehnika maailmast välja lülitanud. Pärast seda hakkasime sättima peoks, teema oli 'school girl' või midagi säärast ja sellel õhtul läks kõik kuidagi eriti kiiresti. Alles oli kell 12 ja järgmine hetk oli juba 6 ja ma ei mäletagi täpselt, mis ajal magama jäime.
Järgmisel hommikul oli muidugi ilus ilm, sest me pidime ju ära hakkama minema. Me Jaanaga põõnasime nii kaua, et ei jõudnud basseini äärde kah ja üldse tol hommikul oli kõik kuidagi katki ja pahasti mu jaoks. Ilmselt mu vaim ja mõistus tahtsid sinna jääda, aga keha pidi juba end valmis panema Covilha jaoks. Bussisõit oli muidugi kohutav jälle... Vahelduva eduga üritasin magada ja PAC-i jõudes olin nii väsinud ja iga asi tegi kurjaks. Läksin kiiruga enda tuppa ja pakkisin asjad lahti, tegin veel mingit koolitööd poole ööni ja nii olengi jõudnud uude nädalasse.
Uskumatu, et vähem kui kahe nädala pärast olen jälle koolist natukeseks eemal ja loodan, et tuleb tore seiklus.
Üritan ikka vahepeal asju kirja kah panna, aga ega hetkel mind muud ei oota eet kui ainult õppida, õppida, õppida! :P

Üks muslem oli bussis :D

Evora sambad nagu hambad

Ilus vaade meie kodu uksel

Bassusse minek

Inimesed tarvitasid 'natukene' alkoholi :D

Või palju...?

Või liiga palju...? :D :P

Trololololl, vaata kui palju inimesi seal taga on?!? :O :D

I party

Ma läksin rändama...

Ma ei olnud ainuke, kes päeva murul veetis ja ujuma ei läinud.

Party II

Rongiga randa

ZU-ZU.ZU-ZUMBA 

Paka!
Piret

Jälle nädal läbi ja sõidan Algarve

Heia!

Suht nutune seis on selle blogiga hetkel :D aga iga hea asi peab kunagi otsa saama ja ehk ongi aeg sellega lõpparve teha ja ainult tähtsamatest asjadest rääkida, mitte kogu päevakava ette lugeda.?!
Tegelikult on mul kahju, et nii kiire koguaeg on, et ma lihtsalt reaalselt ei jõua mitte midagi kirja panna. Ja ma ausalt ei kuluta aega magamisele, sest magama lähen iga öö umbes kolme paiku ja hommikul juba kaheksast üleval, et kooli minna. Endale kah üllatuseks on nüüdseks kõik õppejõud ärganud ja põhimõtteliselt on mu graafik alates 11 mai - 28 maini iga päev täis tööd ja seda kuhjaga. Olen kindel, et pean siin olles isegi rohkem töötama, kui kodukoolis...seega, kes arvab, et erasmus on meelakkumine ja pidu peo otsa, siis see pole kohe kindlasti mitte nii. Mitte keegi mitte kunagi lihtsalt ei räägi mis vead ja ootamatused sellega kaasnevad, sest lõppkokkuvõttes on kogemus meeletu ja iga sekundit väärt, pigem ikka meenutada head. ;)

Niisiis... nädala ajaga on muutunud üldises pildid mitte midagi.

Eelmisel nädalal toimus Malta-party. Lühikokkuvõte sellest on see, et on üks kutt, kes elab üksi kuue toalises korteril, korraldas peo, kutsus 100 inimest, umbes 80 käis läbi sealt korterist ja kui mendid tulid tehti 'project ''x''-i'. Pärast seda liikus kogu mass koos parki, pidu jätkus seal, nagu oleks linnas olnud mega suur jalkamäng, kõik vilistasid, karjusid, tantsisid. Naljakas oli! :D Sealt edasi mindi laiali, mina suundusin Artbarosse mingi rahvaga, seal oli raju rock-punk pidu, hüppasin ja kargasin seal nii palju, et kaelasooned valutasid järgnevad kaks päeva. Ülejäänud nädala olen rahulikult võtnud ja õppinud, õppinud ja veelkord õppinud. Näiteks eile sain koolist koju alles pärast üheksat õhtul. Yei! :D

Tänasest algab mul aga pikk nädalavahetus, sõidan täna öösel Algarve, kus toimub nelja päevane Erasmus National Meeting (ENM), kuhu tuleb kokku 1000 erasmuslast üle kogu portugali, loodetavasti tuleb tore seal veedetud aeg ja kui tagasi tulen, siis on ehk millest kirjutada, aeg on muidugi juba teine küsimus.

Piret :*

I am in the school...

Heia!

Polegi nagu midagi väga kirjutada hetkel, olen kõik lugejad unarusse jätnud ja sellest on kahju küll veidi. Olen vaikselt omi asju ajanud ja koolitöid üritanud teha, pm olengi ainult koolis käinud ja õppinud, isegi lõbutsemiseks pole enam aega.
Nädala alguse veetsin koolis ja nüüd nädala lõpu veedan oma toas kirjatöid tehes. Linnas toimub mingi üüber-kallis 'Academic week' ja nähes mida see inimestega teeb, siis ma isegi ei hakka mõtlema selle peale, et oma raha sinna matta. :) Üritaks pigem enamus asjad kaelast ära saada enne ENM-i ja enne seda kui lõpuks ometi mu sõbrad siia tulevad! Keeruline osa on muidugi see orgunnimise värk, aga 'calma' küll kõik laabub ise. :P
Täna tegin üle pika aja pildi uuel jooksurajal. ;)

------------------------------------------------x------------------------------------------

Ola!

I don't have much to write at the moment. I have been in my room quietly trying to do my homework and stuff. Last week was 'Academic Week' and this week I spent all my time at school. So not much to say...
Today, over a long time, I made finally some pictures in my new running track. :)

new track

schoooooool ....

Piret